reede, 2. veebruar 2018

iga õpetaja pole klassijuhataja

Kui ma Maakooli tööle läksin, pakuti kohe alguses klassijuhatamist ka. Võtsin selle vastu, kuid tegelikult ei kujutanud ette, mida see töö endast kujutab. Ma ei tea isegi, kas ma praegu tean, kuidas täpselt klassijuhataja olla, aga ma lihtsalt tegin mingeid asju. Suures Linnakoolis olin lihtsalt aineõpetaja, seega saan veidi võrrelda.

Maakoolis oli minu jaoks üks suur probleem see, et ei suutnud tööd jätta koolimajja. Kontrolltööd ja kirjandid rändasid nagunii koju kaasa (seda ma ei ole tegelikult ka aru saanud, kuidas peaksin kõik tööasjad ametliku tööajaga tehtud saama, aga olgu), aga mured enda klassi pärast ka. Ei juhtunud vaid üks kord, kui ma öösel ei suutnud lihtsalt magama jääda, sest ma olin hädas mõne õpilase hinnete, käitumise, kodu pärast. Kui ma tundsin, et mul jääb puudu teadmistest, oskustest, vahenditest, et mõnda olukorda lahendada. Samas päris tihti tekkis ka mõte, kas äkki minu tegutsemine polegi õige, vaid mõni psühholoog või muu teadja hoiaks kahe käega peast kinni. 

Lõpuks ma tundsin, et see klassijuhatamine käib mul üle pea. Olin piisavalt saanud tagasilööke, kakelnud laste ja vanematega ning tundnud, et olen täitsa üksi. Ma ei osanud hoida distantsi. See kõik viis olukorrani, kus ma vist andsin veidi alla. Märkisin puudumisi e-kooli ja juhtisin mõne tähelepanu sellele, et aines on täbar seis, kuid see oli ka kõik. Olin täiesti energiast tühjaks imetud ega suutnud lihtsalt klassiga tegelda. 

Enda esimesele (no tegelikult ka ainukesele, aga kõlab palju uhkemalt ju) klassile lõpukõne kirjutama asudes olin nii trotsi täis. Mul olid meeles mälestused negatiivsetest olukordadest, mis poleks vist sobilikud sellisel päeval mainida. Peas pendeldas ainult mõte, et kuidas nad kõik üldse suutsid jõuda nii kaugele ja põhikooli lõpetada. Kõne sain siiski kirjutatud nii, et ei pidanudki rääkima halbadest asjadest. Selgus, et on juhtunud ka palju head ja naljakat, ma olin selle lihtsalt suutnud unustada. Kogu protsess aitas mul klass "ära lõpetada". Läksin ju poole õppeaasta pealt ära ning jäi tunne, nagu oleks sõbraga tülli läinud ja kohe pärast seda ära kolinud. Kujutasin ette, kuidas nad mõtlesid, et alguses oli õpetaja nii normaalne, aga lõpus ikka totaalselt nõme. Vähemalt mõtlesin nendest küll vahepeal nii. Kuid lõpuks sain aru, et süüdi polnud mitte klass (vähemalt mitte ainult klass), vaid ma ei suutnud enda kohta või rolli klassijuhatajana leida ja mõista ja täita. "Mina küll klassijuhataja ei taha enam olla," mõtlesin.

Asi oli otsustatud: kui lähen tööle tagasi, olengi ainult aineõpetaja. Olen eesti keele ja kirjanduse õpetaja. Ma ei ole kellelegi ema (no enda lapsele vast siiski). Ma ei ole stressis tegelikult võõraste laste pärast ega pea üritama nende probleeme lahendada. Ainult et siis elu juhtus ja ma olen järgmisel aastal klassijuhataja...

Ikkagi läheb nii, et sügisel olen jälle klassijuhataja. Olen mitu korda vaadanud klassipilti ja proovinud mõistatada, millised nad on, üritanud nende näost näha, kas mul saab olema nendega probleeme hinnete, käitumise, omavaheliste suhetega. Sest see on ju inimesele näkku kirjutatud :D 


Pildiotsingu are you good student gif tulemus

kolmapäev, 29. november 2017

kui sa oled kolm kuud enda arust hästi koolis käinud, aga siis selgub, et sa oled ju naine

Nagu siin sai välja hõisatud, läksin septembrist õppima mööblirestauraatoriks. Asjad on kulgenud ilma suuremate viperusteta (loe: sõrmed on alles), aga eks see päris keeruline ole, kuna minu eelnev kokkupuude erinevate tööriistade ja masinatega on olnud pehmelt öeldes puudulik. Aga kuna tegemist on algõppega, siis ei eeldatagi, et peab olema eelnevalt mõni maja ehitatud, tuba remonditud või köögimööbel restaureeritud. Ma ei ole ainuke, kes mõne tööriista nimetust kuuldes seda ruumist ei leia või masinat tööle ei oska panna. Enda arust õppimisvõimelise inimesena olen ma siiski võimeline asju selgeks saama. Vale!

Nimelt teatas eile üks samal erialal õppiv mees (olgu öeldud, et mehi õpib kokku kaks, ülejäänud on naised), et kui see oleks tema teha, siis küll ei lubaks naistel selliseid asju õppida, et ikka masinad ja puha. Õnneks sellel hetkel ei viibinud ma selle Väga Meheliku Mehega samas ruumis, vaid olin (proovige nüüd ette kujutada) ühe masina taga. Seega avaldan oma tähtsusetuid naisemõtteid siin.

Kui ma saagide, höövlite ja muude meestemasinate juures ei tohi olla, siis saan aru, et keeld ei laiene muidugi kodumasinatele, sest ilmselgelt on koristamine ja söögitegemine naistetöö, mis siiski hõlmab ka natuke masinaid. Või peab siiski näiteks pesu käsitsi pesema, sest minu väike aju pole võimeline pesumasinaga hakkama saama? Söögitegemine on üldse nii keeruline teema, sest see on ilmselgelt naiste ülesanne, kuid siiski öeldakse, et mehed on paremad kokad. Seega mehed teevad küll süüa paremini, kuid kuna ükski õige mees siiski süüa ei tee, lepitakse naiste kehvade toitudega? 

Saan muidugi aru, et siiamaani räägitakse kogu aeg naiste- ja meestetöödest ning mida naised ja mehed oskavad või siis ei oska, kuid kas sellest ei võiks lõpuks ometi üle saada. Inimesed on head väga paljudes erinevates asjades, kuid seda ei mõjuta kellegi sugu. Antud juhul on tegemist ALGõppega, seega ma ei ole kuskilt välja lugenud, kui palju ma pean oskama midagi teha. Ja tõesti alustati täiesti algusest ja keegi ei eelda, et sa oled tegelikult kõvade kogemustega ja oskad juba kõike seda, mida alles hakatakse õpetama. 

Väga Mehelik Mees muidugi on eelnevalt paljude tööriistadega kokku puutunud, sest õige mees ehitab enda perele maja ja sauna ja garaaži, seega ilmselgelt on ta minust kiirem ja osavam. Kuid kindlasti on ka selliseid mehi, kes pole ehitanud maja ja sauna ja garaaži ning mul on väga raske mõelda (see tegevus on mulle muidugi alati nii raske, sest noh... naine), et ka tema oleks minust kümme korda parem lihtsalt sellepärast, et ta on mees ja mina naine. Kui võtta sarnaste eelnevate kogemustega mees ja naine, kes mõlemad teevad tabureti, siis vaevalt juba kümne meetri kauguselt tunneb ära, kumb on naise tehtud, sest pole ju mõeldav, et naisterahvas sellise asjaga hakkama saaks. 

Kui me lõpetaks meestele ja naistele dikteerimise, kelleks nad tohivad saada ja kelleks mitte, siis võib-olla oleks vähem selliseid lapsi, kes ei julge minna õppima meeldivat eriala, sest kellegi arust see pole sobilik (või isegi lubatud). 

Seotud kujutis

reede, 1. september 2017

1. september

Tõsi ta vist on, et õpetajad lihtsalt ei suuda rahulikult olla. Kuigi ma ikka imestan nende üle, kes suvevaheajaks endale miskise tööotsa otsivad (sest kas neil pole piisavalt telekanaleid ja diivanit), siis pikem vegeteerimine hakkab tõesti ajudele. 

Mitte et mul praegu vaba aega jube palju oleks. Kui on beebi, kes nuttis esimestel elukuudel nii palju, et sai mõned korrad haiglas oldud ja kellest on nüüd saanud palun-ma-ripun-su-küljes beebi, siis on vaba aeg natuke suhteline mõiste. Aga aju on küll end puhkerežiimile sättinud, sest ausalt öeldes mähkmete vahetamine ja lapse toitmine väga mõtlemist vajavad tegevused pole. Kuniks koos mängimine tähendab seda, et mina näitan pildiraamatut ja tema pistab selle suhu, siis päevad ei paku väga väljakutseid. 

Seega nagu rahutu õpetaja ikka, hakkasin ma vaatama, kas saaksin mõnda tööd kodus teha. Siis aga avastasin, et ma ei oska midagi. Ilmselgelt on järgmine loogiline variant see, et lähen ja õpin hoopis midagi. Kellel ikka tarkus mööda külge maha jookseb. Kuna maakohas on õppimisega kaunis kehvasti ja Tallinnas või Tartus ei viitsiks elu sees käima hakata, pidin mingi valiku tegema. Lähen õppima mööblirestaureerimist. Tahtsin seda siin blogis kajastama hakata, sest esiteks on see mu blogi ja ma võin, teiseks ei jõua kodused kindlasti kogu virinat ära kuulata. 

Et selline eriala siis. No püha müristus! Olen nõus. Haamer ja muud õudused on mu jaoks jumala hirmsad, kuid loodan, et algõpe tähendab seda, et ei pea kooli minema, restaureeritud taburet kaenlas. 

See saab muidugi huvitav olema, sest ma kardan kõiki mõeldavaid tööriistu, aga lisaks on ka õpetajad maailma halvimad õpilased. Õpetaja võib äärmisel juhul õppida tundide ajast, aga vabal ajal... tänan, ei! Selles suhtes on täiega vedanud, et õpetajad peavad kohustuslikus korras koolitustel käima. Kui te olete koolitusel, kus iga kahe minuti tagant keegi silmi pööritab, siis olete õpetajate koolitusel. Õpetaja silmad löövad särama ainult siis, kui on kohvipaus ja kui koolitaja jagab materjale, mida tunnis kasutada. 

Igatahes hakkan ma kaelamurdvat õppimisteekonda siin ka veidi kajastama, et poleks nii vaikne. Lisaks kui ma olen selle kõva häälega välja öelnud, oleks veits piinlik teise nädala poole peal paberid välja võtta, sest tuli meelde, et ma õppida ei viitsi ja ikkagi haamrid ja värgid. 

kolmapäev, 21. juuni 2017

kuidas kõnet pidades juhtus midagi täiesti ootamatut

Eile ju halasin siin, kuidas ma ei oska kõnet kirjutada ja veel vähem esitada. Praeguseks on mõlemad möödas. Tunnen eesti keele õpetajana kuidagi väga suurt survet, sest iga eesti keele õpetaja lihtsalt ju peab suurepäraseid kõnesid kirjutama, sest noh, eesti keele õpetaja. Ma ei usu, et ma oskan seda paremini kui mõni teine õpetaja. Lisaks ma terve kirjutamise aja ei saanud aru, milline see täpselt olema peab. 

Raskusi kirjutamisega oli ka seetõttu, et olen kolm veerandit koolist eemal olnud ja see tundub nii ammune aeg, kui neid lapsi õpetasin. Üldse ei osanud tuua näiteid, sest ei mäletanud midagi. Käisin ka maikuus koolis aktusel, vaatasin enda ümber ja oleksin nagu külaline või täitsa võõras. Polekski nagu minu lapsed. 

Seega sirvisin eile blogi, et leida mõnda konkreetset näidet, mida ära kasutada, kuid postitusi lugedes oli selline tunne, et neid on kirjutanud ahastuses ja enda tööd vihkav õpetaja. Ma ei tea, kas jääbki mulje, nagu ma nutaksin end magama ja vihkaksin klassi ees igat sekundit. Igatahes pole see kindlasti tõsi! 

Minu klassi õpilasi iseloomustab kõige paremini see, et nad on uudishimulikud ja tahavad erinevaid asju katsetada ja proovida, kuid pidevalt juhtub hoopis õnnetusi ja midagi läheb halvasti. No ja muidugi ei viitsita eriti õppida. Kuid tegelikult on nad väga head lapsed ja tahaks siin neid natuke nüüd kaitsta, et päriselt pole nii hull, kui kuri klassijuhataja rääkinud on. Ütlesin kõnes ka, et ükski päev nendega pole olnud igav või rutiinne ning see on tõsi (nii heas kui ka halvas mõttes). Üritasin üldse kõnes rääkida ainult tõtt, seega ma ei hakanud hardalt seletama, kuidas kõik meie päevad möödusid kaunis harmoonias usinalt tööd tehes, vaid ütlesingi, et tülitsesime palju, kuid leppisime ja andsime andeks ka palju. 

Igatahes esitasin täna enda kõnet, kasutasin lausa mikrofoni, ei kukkunud kõhuli (täiesti ajuvaba hirm, sest ma ei roninud isegi trepil), olin jõudnud juba täitsa lõppu ja... hakkasin nutma. Lõpetasin siis paar viimast lauset seal eriti hädiselt ära ja kiirustasin istuma. See oli minu jaoks täiesti ootamatu! Ma olen muidu suur pillija küll, kuid eelnevatel päevadel polnud mul mingeid emotsioone. Kirjutasin kõne nii valmis, et ma üldse ei mõtelnud, mida see nüüd tähendab ja kogu aeg muretsesin ka, et äkki pole piisavalt emotsioone, vaid on selline tuim. 

Aga vist polnud, sest ennast ajas nutma ja siis see omakorda paari tüdrukut, seega ei ütleks, et jäi emotsioonidest puudu. Pärast sain kiita ka mitme inimese käest, et kõne olevat ilus olnud. Emotsioone on üldse nende aastate jooksul nii palju olnud, et ei taha kooli tagasi minnes enam klassi. Minu jaoks see klassijuhatajavärk ikka pole. Ma võtan kõike nii südamesse ja täitsa nagu oleksidki minu lapsed. Lõpuks oli tunne, et ma riidlen nendega lihtsalt kogu aeg, aga ei osanud teistmoodi ka. Igatahes väga raske on olla klassijuhataja, aga vaadates, milliseks minu väikesed kuuendikud olid tänaseks kasvanud, oli ikka uhke tunne küll. Tahaks mõelda, et natuke on ikka minu töö ka, millisteks nad saanud on. Muretsemise kõrvale on tegelikult just see klass pakkunud kõige rohkem rõõme.

Aga lõpetan nüüd ruttu ära, muidu kukun juba seletama, kuidas tegelikult meil polnudki ühtegi probleemi, tüli, pahandust ja terve aeg oli kui idülliline unistus. 


teisipäev, 20. juuni 2017

Appi, ma pean homme kõnelema rahvamassi ees!

Homme on siis see päev, kus minu esimesed lapsukesed on jõudnud nii kaugele, et lõpetavad põhikooli. Appi, kuidas see võimalik on, kui alles ma läksin kooli tööle ja sain endale kuuendikud, kes olid ju nii pisi-pisikesed. Nüüd puhta suured inimesed...

Tegelikult viimasel aastal me palju koos polnudki. Pärast esimest veerandit jäin mina koju raseduspuhkusele ja nemad said endale uue klassijuhataja. Kahjuks lubasin suure suuga pidada lõpetamisel kõne, sest see tundus selline utoopiline ja kauge tulevik ning tahaks juba koju, sest jalad kogu aeg valutavad. 

Nüüd on utoopiline ja kauge tulevik homme käes. Paanikasse jõudsin ma sattuda terve õppeaasta jooksul mitu korda, kui ma aru sain, mida ma juunis tegema pean, aga see läks jälle üle, sest no juuni on ju mägede taga. Praegu aga istun, poolik kõne ees, ja loen sekundeid, millal ma esinema pean. Nii raske on seda kirjutada, sest ma täpselt ei tea, milline peab olema korralik lõpukõne. 

Pealegi olen ma väga halb kõnepidaja. Ma mõtlen nagu reaalselt, et kohutav. Lähen alati jubedalt närvi ja hakkan puterdama ja kaotan järje ära. Lisaks kardan, et kukun lavalt alla (täiesti reaalne võimalus ju). Ja mikrofon...

Olen umbes sama enesekindel, kui esimese praktika esimest tundi andes.


 speaking anyone public GIF

kolmapäev, 22. märts 2017

kui õpilased pole mind päris ära unustanud

Leidsin hetke aega, et meenutada eelmise aasta viimastest päevadest üht seika. Kui pole mitu kuud kooli sattunud, on muidugi rõõmustav, et õpilased meeles peavad ja leiavad aega, et mu käekäigu järele uurida.

Nimelt sain ühel õhtul umbes üheteist paiku kõne. Mõistus pole ju enda teha ning ilmselgelt võtsin kõne ka vastu enne, kui jõudsin mõtlema hakata, kas see ikka õige tegu on. Järgnes umbes selline dialoog.

Õpilane: Tšau, mis teed?
Mina: Tere! Midagi erilist ei tee.
(paus)
Õpilane: Kas sa oled ***?
Mina: Ei ole!
(paus ja väike segadus teemal, kes ma olen)
Õpilane: Aa, õpetaja või? Kuidas teil läheb?
(pange tähele, kuidas mindi üle teietamisele, milline au)
Mina: Väga hästi.
Õpilane: Kas te olite rase või?
Mina: Olin jah. Ikka veel tegelikult olen.
Õpilane: Aa. Kas see on poiss või tüdruk?
Mina: Peaks tüdruk olema.
(paus)
Õpilane: (väga segane jutt, pooltest sõnadest ei saanud aru)
Mina: Mul on väga raske sinu jutust aru saada. On kõik korras?
Õpilane: (veel segasem jutt ja midagi ei saanud aru)
Mina: No ikka ei saa aru. Mingil põhjusel väga segane diktsioon.
(väga pikk paus ja õpilane lõpetab kõne)


Loo moraal: purjus peaga kontrolli alati kaks korda, kelle numbri valid, muidu helistad endisele klassijuhatajale.  

 drunk GIF

reede, 21. oktoober 2016

"maailmale võid sa tunduda tavalise õpetajana. kuid oma õpilastele tundus sa kangelasena." *

* Ei kiida siin ise, ikka õpilaste sõnad! 

Viimased päevad on möödunud erinevate emotsioonidega. Ühelt poolt on väga kiire, sest veerand saab jälle läbi ning mul hakkasid ilmselgelt kuhjuma kontrolltööd (üllatus, üllatus!). Teiselt poolt lugesin sekundeid, millal algaks vaheaeg, sest näiteks täna lükkas mind teine õpetaja 4. korrusele (okei, see oli poolnaljaga... kahjuks killekese tõega ka). 

Kurb on ka, sest jätan ju enda lapsed maha. Ükskõik kui palju närvirakke on nad mul ära söönud, olen palju vaeva näinud, et nad enda tundides inimestesarnaseks saada ja koostöö ka veidi toimivaks muuta. Päris enda omad on mul ju juba 9. klassi jõudnud, seega on halb neid niimoodi lohakile jätta. 

Ära saadeti mind küll vägevalt: sõime torti ja sain lilli ja kommi ja igast asju.


Piltidega on see naljakas asi, et sain need erinevatelt klassidelt ja isegi mitte samadest koolidest. Ei tea, kuidas nad sama mõtte peale tulid. 

Koer, et oleksid kõik õpilaste koerustükid meeles ja ei unustaks õpilasi ära (õpilase sõnad ja väga sobiv konkreetse klassi puhul). "Mitu nädalat sa ära siis oled? Kevadel tuled ikka tagasi ju?" 

Päeva lõpus natuke veel nutsime ja tegime paar selfie't ("sest sa oled nii lahe ja siis meil on mälestus"). 

Nüüd kavatsen teha päevas kaks uinakut ja vaadata kõik maailma mõttetud sarjad läbi!


Pildiotsingu im going to sleep all year gif tulemus