reede, 1. september 2017

1. september

Tõsi ta vist on, et õpetajad lihtsalt ei suuda rahulikult olla. Kuigi ma ikka imestan nende üle, kes suvevaheajaks endale miskise tööotsa otsivad (sest kas neil pole piisavalt telekanaleid ja diivanit), siis pikem vegeteerimine hakkab tõesti ajudele. 

Mitte et mul praegu vaba aega jube palju oleks. Kui on beebi, kes nuttis esimestel elukuudel nii palju, et sai mõned korrad haiglas oldud ja kellest on nüüd saanud palun-ma-ripun-su-küljes beebi, siis on vaba aeg natuke suhteline mõiste. Aga aju on küll end puhkerežiimile sättinud, sest ausalt öeldes mähkmete vahetamine ja lapse toitmine väga mõtlemist vajavad tegevused pole. Kuniks koos mängimine tähendab seda, et mina näitan pildiraamatut ja tema pistab selle suhu, siis päevad ei paku väga väljakutseid. 

Seega nagu rahutu õpetaja ikka, hakkasin ma vaatama, kas saaksin mõnda tööd kodus teha. Siis aga avastasin, et ma ei oska midagi. Ilmselgelt on järgmine loogiline variant see, et lähen ja õpin hoopis midagi. Kellel ikka tarkus mööda külge maha jookseb. Kuna maakohas on õppimisega kaunis kehvasti ja Tallinnas või Tartus ei viitsiks elu sees käima hakata, pidin mingi valiku tegema. Lähen õppima mööblirestaureerimist. Tahtsin seda siin blogis kajastama hakata, sest esiteks on see mu blogi ja ma võin, teiseks ei jõua kodused kindlasti kogu virinat ära kuulata. 

Et selline eriala siis. No püha müristus! Olen nõus. Haamer ja muud õudused on mu jaoks jumala hirmsad, kuid loodan, et algõpe tähendab seda, et ei pea kooli minema, restaureeritud taburet kaenlas. 

See saab muidugi huvitav olema, sest ma kardan kõiki mõeldavaid tööriistu, aga lisaks on ka õpetajad maailma halvimad õpilased. Õpetaja võib äärmisel juhul õppida tundide ajast, aga vabal ajal... tänan, ei! Selles suhtes on täiega vedanud, et õpetajad peavad kohustuslikus korras koolitustel käima. Kui te olete koolitusel, kus iga kahe minuti tagant keegi silmi pööritab, siis olete õpetajate koolitusel. Õpetaja silmad löövad särama ainult siis, kui on kohvipaus ja kui koolitaja jagab materjale, mida tunnis kasutada. 

Igatahes hakkan ma kaelamurdvat õppimisteekonda siin ka veidi kajastama, et poleks nii vaikne. Lisaks kui ma olen selle kõva häälega välja öelnud, oleks veits piinlik teise nädala poole peal paberid välja võtta, sest tuli meelde, et ma õppida ei viitsi ja ikkagi haamrid ja värgid. 

kolmapäev, 21. juuni 2017

kuidas kõnet pidades juhtus midagi täiesti ootamatut

Eile ju halasin siin, kuidas ma ei oska kõnet kirjutada ja veel vähem esitada. Praeguseks on mõlemad möödas. Tunnen eesti keele õpetajana kuidagi väga suurt survet, sest iga eesti keele õpetaja lihtsalt ju peab suurepäraseid kõnesid kirjutama, sest noh, eesti keele õpetaja. Ma ei usu, et ma oskan seda paremini kui mõni teine õpetaja. Lisaks ma terve kirjutamise aja ei saanud aru, milline see täpselt olema peab. 

Raskusi kirjutamisega oli ka seetõttu, et olen kolm veerandit koolist eemal olnud ja see tundub nii ammune aeg, kui neid lapsi õpetasin. Üldse ei osanud tuua näiteid, sest ei mäletanud midagi. Käisin ka maikuus koolis aktusel, vaatasin enda ümber ja oleksin nagu külaline või täitsa võõras. Polekski nagu minu lapsed. 

Seega sirvisin eile blogi, et leida mõnda konkreetset näidet, mida ära kasutada, kuid postitusi lugedes oli selline tunne, et neid on kirjutanud ahastuses ja enda tööd vihkav õpetaja. Ma ei tea, kas jääbki mulje, nagu ma nutaksin end magama ja vihkaksin klassi ees igat sekundit. Igatahes pole see kindlasti tõsi! 

Minu klassi õpilasi iseloomustab kõige paremini see, et nad on uudishimulikud ja tahavad erinevaid asju katsetada ja proovida, kuid pidevalt juhtub hoopis õnnetusi ja midagi läheb halvasti. No ja muidugi ei viitsita eriti õppida. Kuid tegelikult on nad väga head lapsed ja tahaks siin neid natuke nüüd kaitsta, et päriselt pole nii hull, kui kuri klassijuhataja rääkinud on. Ütlesin kõnes ka, et ükski päev nendega pole olnud igav või rutiinne ning see on tõsi (nii heas kui ka halvas mõttes). Üritasin üldse kõnes rääkida ainult tõtt, seega ma ei hakanud hardalt seletama, kuidas kõik meie päevad möödusid kaunis harmoonias usinalt tööd tehes, vaid ütlesingi, et tülitsesime palju, kuid leppisime ja andsime andeks ka palju. 

Igatahes esitasin täna enda kõnet, kasutasin lausa mikrofoni, ei kukkunud kõhuli (täiesti ajuvaba hirm, sest ma ei roninud isegi trepil), olin jõudnud juba täitsa lõppu ja... hakkasin nutma. Lõpetasin siis paar viimast lauset seal eriti hädiselt ära ja kiirustasin istuma. See oli minu jaoks täiesti ootamatu! Ma olen muidu suur pillija küll, kuid eelnevatel päevadel polnud mul mingeid emotsioone. Kirjutasin kõne nii valmis, et ma üldse ei mõtelnud, mida see nüüd tähendab ja kogu aeg muretsesin ka, et äkki pole piisavalt emotsioone, vaid on selline tuim. 

Aga vist polnud, sest ennast ajas nutma ja siis see omakorda paari tüdrukut, seega ei ütleks, et jäi emotsioonidest puudu. Pärast sain kiita ka mitme inimese käest, et kõne olevat ilus olnud. Emotsioone on üldse nende aastate jooksul nii palju olnud, et ei taha kooli tagasi minnes enam klassi. Minu jaoks see klassijuhatajavärk ikka pole. Ma võtan kõike nii südamesse ja täitsa nagu oleksidki minu lapsed. Lõpuks oli tunne, et ma riidlen nendega lihtsalt kogu aeg, aga ei osanud teistmoodi ka. Igatahes väga raske on olla klassijuhataja, aga vaadates, milliseks minu väikesed kuuendikud olid tänaseks kasvanud, oli ikka uhke tunne küll. Tahaks mõelda, et natuke on ikka minu töö ka, millisteks nad saanud on. Muretsemise kõrvale on tegelikult just see klass pakkunud kõige rohkem rõõme.

Aga lõpetan nüüd ruttu ära, muidu kukun juba seletama, kuidas tegelikult meil polnudki ühtegi probleemi, tüli, pahandust ja terve aeg oli kui idülliline unistus. 


teisipäev, 20. juuni 2017

Appi, ma pean homme kõnelema rahvamassi ees!

Homme on siis see päev, kus minu esimesed lapsukesed on jõudnud nii kaugele, et lõpetavad põhikooli. Appi, kuidas see võimalik on, kui alles ma läksin kooli tööle ja sain endale kuuendikud, kes olid ju nii pisi-pisikesed. Nüüd puhta suured inimesed...

Tegelikult viimasel aastal me palju koos polnudki. Pärast esimest veerandit jäin mina koju raseduspuhkusele ja nemad said endale uue klassijuhataja. Kahjuks lubasin suure suuga pidada lõpetamisel kõne, sest see tundus selline utoopiline ja kauge tulevik ning tahaks juba koju, sest jalad kogu aeg valutavad. 

Nüüd on utoopiline ja kauge tulevik homme käes. Paanikasse jõudsin ma sattuda terve õppeaasta jooksul mitu korda, kui ma aru sain, mida ma juunis tegema pean, aga see läks jälle üle, sest no juuni on ju mägede taga. Praegu aga istun, poolik kõne ees, ja loen sekundeid, millal ma esinema pean. Nii raske on seda kirjutada, sest ma täpselt ei tea, milline peab olema korralik lõpukõne. 

Pealegi olen ma väga halb kõnepidaja. Ma mõtlen nagu reaalselt, et kohutav. Lähen alati jubedalt närvi ja hakkan puterdama ja kaotan järje ära. Lisaks kardan, et kukun lavalt alla (täiesti reaalne võimalus ju). Ja mikrofon...

Olen umbes sama enesekindel, kui esimese praktika esimest tundi andes.


 speaking anyone public GIF

kolmapäev, 22. märts 2017

kui õpilased pole mind päris ära unustanud

Leidsin hetke aega, et meenutada eelmise aasta viimastest päevadest üht seika. Kui pole mitu kuud kooli sattunud, on muidugi rõõmustav, et õpilased meeles peavad ja leiavad aega, et mu käekäigu järele uurida.

Nimelt sain ühel õhtul umbes üheteist paiku kõne. Mõistus pole ju enda teha ning ilmselgelt võtsin kõne ka vastu enne, kui jõudsin mõtlema hakata, kas see ikka õige tegu on. Järgnes umbes selline dialoog.

Õpilane: Tšau, mis teed?
Mina: Tere! Midagi erilist ei tee.
(paus)
Õpilane: Kas sa oled ***?
Mina: Ei ole!
(paus ja väike segadus teemal, kes ma olen)
Õpilane: Aa, õpetaja või? Kuidas teil läheb?
(pange tähele, kuidas mindi üle teietamisele, milline au)
Mina: Väga hästi.
Õpilane: Kas te olite rase või?
Mina: Olin jah. Ikka veel tegelikult olen.
Õpilane: Aa. Kas see on poiss või tüdruk?
Mina: Peaks tüdruk olema.
(paus)
Õpilane: (väga segane jutt, pooltest sõnadest ei saanud aru)
Mina: Mul on väga raske sinu jutust aru saada. On kõik korras?
Õpilane: (veel segasem jutt ja midagi ei saanud aru)
Mina: No ikka ei saa aru. Mingil põhjusel väga segane diktsioon.
(väga pikk paus ja õpilane lõpetab kõne)


Loo moraal: purjus peaga kontrolli alati kaks korda, kelle numbri valid, muidu helistad endisele klassijuhatajale.  

 drunk GIF

reede, 21. oktoober 2016

"maailmale võid sa tunduda tavalise õpetajana. kuid oma õpilastele tundus sa kangelasena." *

* Ei kiida siin ise, ikka õpilaste sõnad! 

Viimased päevad on möödunud erinevate emotsioonidega. Ühelt poolt on väga kiire, sest veerand saab jälle läbi ning mul hakkasid ilmselgelt kuhjuma kontrolltööd (üllatus, üllatus!). Teiselt poolt lugesin sekundeid, millal algaks vaheaeg, sest näiteks täna lükkas mind teine õpetaja 4. korrusele (okei, see oli poolnaljaga... kahjuks killekese tõega ka). 

Kurb on ka, sest jätan ju enda lapsed maha. Ükskõik kui palju närvirakke on nad mul ära söönud, olen palju vaeva näinud, et nad enda tundides inimestesarnaseks saada ja koostöö ka veidi toimivaks muuta. Päris enda omad on mul ju juba 9. klassi jõudnud, seega on halb neid niimoodi lohakile jätta. 

Ära saadeti mind küll vägevalt: sõime torti ja sain lilli ja kommi ja igast asju.


Piltidega on see naljakas asi, et sain need erinevatelt klassidelt ja isegi mitte samadest koolidest. Ei tea, kuidas nad sama mõtte peale tulid. 

Koer, et oleksid kõik õpilaste koerustükid meeles ja ei unustaks õpilasi ära (õpilase sõnad ja väga sobiv konkreetse klassi puhul). "Mitu nädalat sa ära siis oled? Kevadel tuled ikka tagasi ju?" 

Päeva lõpus natuke veel nutsime ja tegime paar selfie't ("sest sa oled nii lahe ja siis meil on mälestus"). 

Nüüd kavatsen teha päevas kaks uinakut ja vaadata kõik maailma mõttetud sarjad läbi!


Pildiotsingu im going to sleep all year gif tulemus





kolmapäev, 12. oktoober 2016

kui ma jälle peeglisse vaatama pean

Kolme aasta jooksul olen pidanud ikka korduvalt peeglisse vaatama, et näha, kas ja mida olen valesti teinud. Kas olen õpetanud halvasti? Kas võtsin teema liiga kiiresti läbi ja ei seletanud piisavalt? Kas tegin liiga raske töö? Kas ei selgitanud piisavalt, mida kontrolltöös tahan? Noore õpetajana pole enesekindlus selliste asjadega nagunii väga hea. Kuidas koostada kontrolltööd? Mida küsida, et poleks liiga raske ega kerge töö? Kogu aeg pean maadlema nagunii saja küsimusega, millele muidugi aeg-ajalt õpilased palju juurde annavad.

Täna vaatan peeglisse ja ma olen vihane. Vihane õpilaste peale, et nad panevad mind tundma, just kui oleksin enda töös saamatu. Õpilaste hinded peaks teoreetiliselt olema otsene tagasiside selle kohta, kui hästi või halvasti ma enda tööga hakkama olen saanud. Mida rohkem ebaõnnestumisi, seda halvem õpetamine? 

Täna parandasin 6. klasside kontrolltöid. Tegin need kirjanduses veerandi jooksul õpitud mõistete peale. Kõik mõisted, mida pidi teadma, kirjutasin e-kooli koos lehekülgedega, kus neid õpikus leida võib, lisaks oli vihikus kõik kirjas. Tundus nagu tavaline töö. Aga kui ma neid parandama hakkasin, sain aru, et tegelikult ma olin küsinud hoopis selliseid mõisteid, millest õpilased mitte kunagi kuulnud polnud, sest kuidas muidu põhjendada seda, et 19 õpilasel töö ebaõnnestus (kokku 22 õpilast). 



Pildiotsingu i quit my job gif tulemus


Nii ma seisan peegli ees (ilmselgelt ikka pigem piltlikult, sest mul on nii palju töid veel parandada, et pole reaalselt võimalust endaga tõtt vahtida) ja olen pahane. Mida ma nendest tulemustest nüüd järeldama peaksin? Terve klass ei saanud minust aru? Aga millest aru saada, kui on vaja rida mõisteid pähe õppida? Kuidas saab eestikeelsetest mõistetest mitte aru saada? Ei saa aru, mis on haiku? Või hoopis ma ei saa midagi aru? Saa siis aru, kes aru ei saa. 

Õnneks on mul veel üksikuid fänne.


teisipäev, 11. oktoober 2016

paar tähelepanekut põhikooli vanimast klassist

Esimene veerand on lõpusirgel (millal see veel juhtus?), mistõttu algavad minu traditsioonilised appi-vaadake-oma-hindeid kõned. Mina näiteks vaatan laste hindeid kogu aeg ja ei tea, kas nutta või nutta. E-kooli andmete järgi vaatavad õpilased ise ka, aga nemad ei tee midagi.

Hakkasin siis täna jälle selgitama, miks just 9. klassi võiks positiivsete hinnetega lõpetada, kui nägin, et tegelikult mu jutt ei jõua päris kohale ja kõik mitte nõustuda ei soovi. 

"Aga õpetaja, kolm veerandit on ju veel!" ütleb õpilane, kellel kuus erinevat ainet tulevad tunnistusele suure tõenäosusega kahed. 

Mina, loll ja jälle hämmingus, ei saanud midagi aru. 

"Ma ülejäänud veerandid saan kolmed!" sain kohe täpsustuse. 

See on ju täiega loogiline! Esimene veerand ei peagi õppima, see on aeg sisseelamiseks. Pealegi on väga tõenäoline, et selline õpilane ennast järsku kätte võtab ja õppima hakkab. Ei saa ju olla varasemast lünki ega puudujääke teadmistes. Näiteks pole kindlasti kuidagi seotud see, et kui esimesel veerandil õpime eesti keeles kokku- ja lahkukirjutamist, mille eest tuleb hinne "1", siis võiks see mõjutada eesti keele lõpueksami tulemust, kui kogemata selline ülesanne juhtub seal olema. Ja kui peaks veel juhtuma, et mõni muu veerand ka ebaõnnestub, siis on ilmselgelt õpetaja süü, sest miks ta siis peab kiusama niimoodi! 


Pildiotsingu i dont get it gif tulemus